Et kõik ausalt ära rääkida, peame esmalt minema ajas tagasi.

Peraküla rand. Lõputu avarus, laulvad liivad, kerge laine ja… tõrkuv süsimust dogi Sally, kelle arvates pole maailmas mitte midagi ohtlikumat kui käpad märjaks teha. Uitamised rannikut mööda ja “Hiiumaa” avastamine ehk Ristna pehmetes hallides toonides kiviklibune maastik merikapsa ja kivististega. Koht, kus sinust saab aarete otsija, kus laiad fossiilsete kivististega astmed viivad otse merre ja sind haarab hasart, milline põnev tegelane järgmise kivi seest vastu vaatab. 

Hea aeg koos sõpradega seigelda ja kiirelt muutuva maailma üle arutleda. Dogi hoiab käpad endiselt kuivad, kuid naudib iga mõnusalt roiskuvat suutäit, mida meri kaldale on visanud.

Peraküla randa on tekkinud grillikohad, laudteed, parklad… Ja keegi on puuotsa pannud kõlarid ning peab oma firma suvepäevi. Rahvast on murdu. Loodushääli ja enda mõtteid enam ei kuule. Koer tõmbab saba jalgade vahele. Õnneks on järvede ümbrus ja mererand Rannaküla poole veel paljudel avastamata ja siin kuuleb vaikust. 

Koht, kus puhkus puhkab ja millest tekib sõltuvus. Ühel hetkel sa avastad, et kogu su aasta planeerimine käib juba mitmendat hooaega nende talviste ja suviste nädalate järgi, mil on õnnestunud broneerida omale puhkemaja. Ja et sa sõidad Rannaküla metsadesse ja mereranda pea igal nädalal. Ja et ei ole vahet, kas on suvi või talv. Siin on lihtsalt hea olla – lugeda, mõelda, jalutada, kirjutada. Mõte jookseb erilise selgusega ja sa märkad seoseid, mis linnamöllus kahe silma vahele jäid.

Järgmine dogipreili teeb oma käpad väga hea meelega märjaks ja haukab suure suuga merevett. Korraldab kohaliku šarmantse kollase noormehe Charliega pööraseid jooksutuure, kaevab omale suuri pesaaukusid, püherdab samblal paisates õhku pahvaka turbaaroome ning ei taha siit kuidagi lahkuda… Nüüd on selge, et see siin ongi õige koht! 

50. sünnipäev sõprade (nii kahe- kui neljajalgsete) seltsis suve sumedas lõpus Samblamaal. Maalimine mererannal, grill, saun ja otsus, et nüüd on aeg omale just siia, Rannakülla, luua päris oma koht. 

Kui midagi väga tahta ja see ka kõva häälega välja öelda, siis nii ka juhtub. Sõnal on vägi! Novembri keskpaigas saab notari juures allkirjad leping ja algab metsastuudio projekteerimine. Koha väljavalinud hall, mustade täppidega dogipreili Gracie suunab mängu paraku juba teiselt poolt vikerkaart…

Metsastuudio on vaikse keskendumise ja loodusega käsikäes maalimise paik, mis varsti võõrustab kunstihuvilisi. Retk mere äärde ja loodusvaatlused, kaminas praksuv tuli, küljevalguses särav männimets kõrge akna taga, tähelepanu värvil ja vormil, maalitehniline täpsus ja aja võtmine.

Projekteerimine ja ehitamine võttis oma aja, kuid sujus koostöös majatehasega libedalt – tõstsime tüüpprojekti kõrgemaks, eemaldasime liigsed vaheseinad ja tegime stuudio laiemaks, et metsavahel iga valgusekiir kinni püüda. Sest valgus ja värv on ateljee puhul olulised – esimest peab olema nii palju ja teist nii vähe kui võimalik. Nii saigi stuudio väljast tume ja metsa sulanduv ning seest hele, valgust peegeldav.  

Oma koha esimene etapp ehk ateljee on valmis. 2022.a suvel on plaan võõrustada esimesi kunstisõpru ja jagada nendega oma kirge loodusvärvide paberile püüdmise vastu. Stuudio resident ehk vizslatüdruk Della harjutab juba usinasti pintslite puhastamist (loe: närimist).