Karmiinpunane jaanuar

Kui detsember toob kuldse küünlavalguse ja veebruar heidab üle maa sinakad varjud, siis jaanuar kuulub karmiini jõulisusele. Madal talvepäike peegeldub lume pinnalt, tuues esile karmiini sügavuse – kord veripunane, kord veinine, kord lillaka varjundiga. Üllatava faktina on märgatud, et karmiinpunane soojendab ruumi – eriti jaheda valgusega talvehommikutel.

Repro: https://www.thenordroom.com/bold-color-charming-historic-house-england/

Karmiin pole lärmakas punane, vaid vaoshoitud, peaaegu mediteeriv värv. Nii võibki karmiini leida kloostrite sametis, vanade raamatute selgadel või tänapäevaste moebrändide talvekollektsioonides.

Cochineal – putukas, kes muutis maailma

Karmiini lugu algas Mehhikos kaktuselehel. Seal elas Dactylopius coccus – väike kilptäi, keda tuntakse ka kui cochineal-putukat. Emasloomade kuivatamisel ja pulbristamisel saadi punane pigment, mis oli väga intensiivne ja püsiv.

Cochineal ei olnud lihtsalt värvaine – see oli väärtuslik kaup, mille ümber keerlesid poliitilised ja majanduslikud mängud. Hispaania kroon hoidis selle tootmise saladust range kontrolli all ning pigmendi eksport oli nii tulus, et see konkureeris hõbeda ja kullaga. Euroopa aristokraatia ja kirikud nõudis karmiiniga värvitud kangaid ning kunstnikud kasutasid seda selle maailma vägevate portreede maalimisel.

Karmiin – võimu ja vaimsuse ristteel

Karmiin pole kunagi olnud lihtsalt kaunis punane. See on olnud staatusesümbol, mis eraldas kuningaid lihtrahvast ja kardinale talupoegadest. Keskajal kehtisid Euroopas rangelt reguleeritud rõivaseadused, mis määrasid, milliseid värve tohtisid kanda erinevad ühiskonnakihid. Karmiin oli aristokraatia ja kiriku privileeg.

Nii näiteks katoliku kiriku kardinalide ja piiskoppide rüüde sügavpunane sümboliseeris vaimset autoriteeti ja usku ning näitas nende sotsiaalset positsiooni.

Ka kõrgmood ei jäänud puutumata. 17.–18. sajandi Prantsuse ja Inglise õukondades oli karmiin moevärv. See toon rääkis enesekindlusest ja mõjukusest. Karmiini kandmine ilma staatuse või loata võis viia karistuseni. See oli värv, mis kuulus valitutele. Aja jooksul punane nö demokratiseerus. Juba 19. sajandil muutus see naiseliku iseseisvuse ja julguse sümboliks.

Repro: Van Dyck, Agostino Pallavicini portree, 1621

Kuigi esmalt võeti karmiin kasutusele kangaste värvimisel, jõudis see 15.-16. sajandil ka kunstnike palettidele. Caravaggio, Rembrandt, El Greco, van Dyck, Rubens ja Vermeer kasutasid seda. Kui vaid mõned näited tuua.

Loomne pigment tänapäeva toidus ja kosmeetikas

Tänapäeval tuntakse looduslikku karmiini pigem toidutööstuse tähisena E120. Seda kasutatakse kommides, jogurtites, jookides ja ka kosmeetikas – näiteks huulepulkades, põsepunades ja lauvärvides. Kuid koos selle kasutamisega tekib ka küsimus: kas see on eetiline? Ühe kilogrammi värvaine tootmiseks kulub umbes 70 000 putukat…

Kuna pigment on saadud putukatest, ei sobi see vegan toodetesse. Samuti on teada allergilisi reaktsioone. Samas on looduslik karmiin oluliselt keskkonnasõbralikum kui paljud sünteetilised alternatiivid, mis põhinevad naftasaadustel.

Seega seisame tarbijatena valiku ees: kas eelistada loomset, kuid looduslikku või sünteetilist alternatiivi? Igal juhul paneb karmiini lugu meid mõtlema sügavamalt sellele, kust meie igapäevased asjad tegelikult pärinevad. Ja kas looduslik on alati ka loodussõbralik.

Kokkuvõte – karmiin kui pärandvärv

Karmiin on rohkem kui värv – see on sajandeid kestev sümbol, mis on tähistanud võimu, usku ja ilu. See on lugu, mis algas imepisikesest putukast ja mille lõppu me veel ei tea.