Detsember on valguse otsimise aeg. Aeg, mil päevad tõmbuvad lühikeseks ja pilk hakkab alateadlikult otsima seda, mis kumab ja peegeldab. Pimeduse keskel tõmbab tähelepanu kuld – küünlaleegi helk aknaklaasil, ikooni särav taust, jõuluehete vaoshoitud metalne kuma. Kuld ei ole siin pelgalt värv. Ta on valguse kandja, vaimsuse märk ja ajatu ilu kehastus.
See on toon, mis seob omavahel materiaalse ja vaimse, ajutise ja püsiva. Kuld võib viidata rikkusele, kuid kunstis ja kultuuris tähistab ta eelkõige midagi enamat – kõrgemat korda, mis ei allu ajale ega tarbimise loogikale. Midagi, mis jääb alles ka siis, kui muu hajub.
Püha valgus
Kullal on kunstis pikk ja tähenduslik ajalugu. Eriti selgelt avaldub see ikoonimaalides, kus kuld ei kata pinda dekoratiivse kihina, vaid loob valguse ruumi. Munatemperaga maalitud pühakute taustale asetatud lehtkuld ei kujuta konkreetset keskkonda ega kohta. Ta loob vaimse valguse. Kui ikooni ees süüdata küünal, hakkab pind elama – kumama, muutuma, peegeldama. Tekitab tunde, et ikoon elab ja vaatab inimest. Kuld teeb nähtavaks selle, mida otseselt kujutada ei saa.
Ida- ja Lääne-kultuurides on kulla tähendus üllatavalt sarnane. Läänes seostub see jumalikkuse, igaviku ja vaimse autoriteediga – kroonides, altarimaalidel, kirikukuplites. Idas, eriti budistlikus traditsioonis, sümboliseerib kuld sisemist valgustumist ja puhtust. Buddha kuju ei ole kullatud ilu pärast, vaid austuse ja tähenduse märgiks.
Muutus ja jäävus
Alkeemia eesmärk oli kulla loomine. Kuid mitte ainult metalli tasandil. Pliist pidi saama kuld, ent sama protsess pidi muutma ka inimest ennast – ebatäiuslikust teadlikuks, hajusast selgeks. Kuld oli siht, aga ka metafoor.
See mõtteviis elab kunstis edasi. Maalis ei ole kuld lihtsalt toon, vaid seisund. Ta ei ole vari ega värv pinna tähenduses, vaid kihistus, mis peegeldab, mitte ei kata. Kuld lisab kompositsioonile kaalu, vaikust ja valgust. Ka tänapäeval kasutavad kunstnikud kulda tähistamaks pühalikkust, mälestust, ajatust või valguse kohalolu.
Kuld on väärismetall. Midagi, mis säilitab oma väärtuse ajas. Sajandeid on see olnud mitte ainult luksuse, vaid ka usalduse sümbol – maksevahend, millele on rajatud majandusi ja väärtussüsteeme. Sama kehtib ka maalis: kullapind ei tuhmu ega pleegi. Ta jääb.
Ja just selles peitub tema sõnum. Püsivus. Väärikus. Tähendus, mis ulatub nähtavast kaugemale. Nii polnud Yves Kleinil põhjust ka kuldset maali pealkirjastada – see elab ja suhtleb vaatajaga sõnadeta (Repro: Yves Klein, kullatud paneel, 73 x 92 cm, 1960).
Kuldne valgus pimedal ajal
Kuldne ei ole lihtsalt särav. Ta on meeldetuletus valgusest, mis ei kao ka siis, kui päevad on kõige lühemad. Detsembris ei paku kuld ainult silmailu. Ta pakub meenutust.
Valgus on olemas.
Ka siis, kui seda veel ei paista.
Rahulikku pühadeaega soovides,
Annely
20.12.2025
