Pilk pilvitul päeval taevasse ja kõrgustes lummab sind eriline sinine toon, mille kujutamiseks on kunstnikud aastasadu soovinud kasutada ultramariinsinist värvitooni. Pigmenti, mille ajalugu ulatub neoliitikumi, mil seda hakati kaevandama tänase Afganistani aladel Sar-i Sang’i orus. Lapis lazuli nime kandev kivim on äärmiselt haruldane, tänaseni pole loodusliku ultramariini leiukohti eriti lisandunud.

Juba 4ndal sajandil eKr jõudsid need sinised kivimid Mesopotaamiasse ja mõnevõrra hiljem Egiptusesse, kus näiteks Kleopatra kasutas uhmerdatud lapis lazuli puru silmavärvi ehk meigina. Samuti leiame neid kivikesi ehetes ja Tutankhameni surimaski kaunistustes. Samas ei saa lapis lazulit pidada vääriskiviks selle klassikalises mõttes – selleks on ta liialt pehme ning pudenev. Nii ongi ta kasutust leidnud eelkõige pigmendina.

Nimetus ultramariin tuleneb ladina keelest (ultramarinus) – tuli ju väärtuslik kivim mere (marine) tagant (ultra) kaugelt maalt.

Keskajal ja renessanssis oli ultramariin kõige kallim pigment ja seda kasutati peamiselt Neitsi Maarja rüü maalimiseks, et rõhutada tema taevalikku tarkus ja armastust. Alles 1826. a õnnestus Prantsusmaal luua sünteetiline ultramariin ja nii muuta see eriline värvitoon laialdaselt kättesaadavaks.

Ultramariinsinise lummavast iseloomust on oma kaubamärgi teinud nii Yves Klein, kes 1947 aastal kuulutas, et “Taevas on minu esimene kunstiteos” kui Anish Kapoor, kui nimetada vaid kahte kunstnikku, kelle loomingus on sel pigmendil ja värvitoonil keskne koht. Ultramariinsinise tähis on PB. 29 ja RAL 5002.

Ultramariinsinine pigment on inspireerinud mitmeid kunstnikke looma puhtal värvimõjul baseeruvaid teoseid. Siin on näiteks detail Marcello Lo Giudice autoritehnikas maalilt “Eden blue”, pildistatud 2022.a Veneetsia biennaalil.