Värvi kirjeldades räägime eelkõige värvitoonist (ingl: hue), mille värvile annab pigment. Juba mitmes värviloos on juttu tulnud, et värvitoonide nimedes valitseb suur ja loominguline mitmekesisus. Värvitoonid on saanud omale nime küll päritolu asukoha (näit. Veneetsia punane), küll kunstniku nime (Payne’s grey), küll sarnasuse alusel (sireli lilla). Aga, kui nüüd mõelda kevadise pargi peale, siis… sireleid on seal mitmekümnes erinevas värvitoonis! Milline neist siis on see sireli-lilla?

Selleks, et selles suures mitmekesisuse mingitki korda ja süsteemi tekitada, loodi 1925. aastal rahvusvaheline värvi indeks ehk pigmentide andmebaas. Selle ülesehitus on lihtne – iga pigment sai omale tähtedest ja numbritest koodi, mis on universaalne ja lahtiseotud konkreetsetest värvinimedest, mis võivad suures ulatuses varieeruda. Kuigi esmalt loodi nimetet andmebaas tekstiilitööstuse huve silmas pidades, kasutavad täna sama süsteemi nii plastiku-, autode- kui maalivärvide tootjad.

Enamike maalivärvide puhul koosneb indeks P-tähest (pigment = P), järgneb värvirühma tähis inglise keeles, näiteks R – red, punane. Edasi tuleb unikaalne number, millega tähistatakse konkreetset pigmenti. Nii näiteks on raudoksiidpunane punane pigment nr 101 ehk P.R.101. Numbril konkreetset seost pigmendi keemilise koostise ega omadustega pole – see on lihtsalt konkreetse värvi andmebaasi kandmise kandmise nö järjekorranumber.

Valged pigmendid: PW

Kollased pigmendid: PY

Oranžid pigmendid: PO

Punased pigmendid: PR

Violetsed pigmendid: PV

Sinised pigmendid: PB

Rohelised pigemndid: PG

Pruunid pigmendid: PBr

Mustad pigmendid: PBk

1. Kõigil värvidel on oma iseloom (lingi) ja see on seotud konkreetse värvi loomiseks kasutatud pigmentide füüsiliste ja keemiliste omadustega. Kui me teame, kuidas konkreetne pigment (näiteks ultramariinsinine P.B .29) käitub, oskame aimata juba tuubi vaadates kuidas värv maalides käitub. Näiteks PB29 on transparentne ja akvarellis granuleerub ehk jätab pinnale terakesi, eriti suurepäraselt koos raudoksiidpunastega.
2. Värvinimed on tihtipeale eksitavad – näiliselt sama värvitooni võivad tähistada vägagi erinevad värvinimed ja sama värvinime all võib eri tootjatel olla vägagi erinev värvitoon. Värviindeks aitab selles mitmekesisuses paremini orienteeruda ja ennustada, mis tuubis peidus on. Kui tegemist on mitmest pigmendist segatud värvitooniga, siis on need etiketil kirjas “tähtsuse” järjekorras – mida rohkem mingit pigmenti on, seda eespool on ta nimekirjas.
3. Tihtipeale loovad eri tootjad sama nimega värvitooni (näiteks Paynes grey või Napoli kollane) kasutades erinevaid pigmente. Uurides nende toonide retsepti, saad juba aimu, kelle Napoli kollane on pruunikam, kellel heledam, kellel külmema tooniga või kas Paynes greyl on õrn violetne või pigem külm sinine alatoon.
4. Ajaloolised värvitoonid, mille iseloomu oleme aastasadu tundma õppinud ja mille kohta raamatuid lugenud, ei pruugi tänapäeval olla enam loodud samadest pigmentidest ja võivad välisele sarnasusele vaatamata käituda hoopis teisiti (ja reeglina on nüüd ka ohutumad ja püsivamad). Näiteks impressionistide kuulsaks maalitud viridian green (PG 18) on tänapäeval päris tihti loodud hoopis baasrohelise ehk Phthalocyanine rohelise (PG 7) baasil.
5. Pigmendi indeksit vaadates saad teada, kas tegemist on ühest või mitmest erinevast pigmendist koosneva värvitooniga. Ja see omakorda aitab sul värvitoone paremini segada ehk saavutada just seda tulemust, mida soovid. Saad tuubi pealt nö spikerdada, kuidas ise analoogilist tulemust saavutada ja samuti saad paremini vältida värvide mudaseks muutumist. Sest, mida enam värve kokku segad, seda tuhmimaks värvitoon muutub. Ja kui üks värv koosneb kolmest pigmendist ja teine neljast, siis nende kokkusegamisel segasid sa kokku mitte 2 vaid hoopis 7 värvi :)

   Esmapilgul keerukas süsteem, kuid kui tasapisi hakata tähelepanu pöörama, muutub värvipoe riiulitelt just oma ja õigete värvitoonide leidmine palju lihtsamaks. Nagu ka värvisegamine. Aga sellest juba edaspidi lähemalt!